Viimaste nädalate arutelu mobiilsete kiiruskaamerate ümber võtab tagasiulatuvalt kokku palju põhimõttelisema küsimuse: milline peab olema õiguskord õigusriigis ning kuidas võib riik oma kodanikke rikkumisi karistamise eesmärgil tuvastada.
Politsei- ja Piirivalveamet soovib jätta mobiilsed kiiruskaamerad ilma kohustusliku hoiatusmärgita ning samal ajal tõsta automaatse menetluse sekkumiskünnise 3 km/h pealt 6 km/h-ni. PPA põhjendab seda usalduse suurendamise ja paindlikuma liiklusjärelevalve vajadusega. Sisuliselt tähendab see aga suurema kaalutlusõiguse andmist politseile otsustamaks, millal rikkumine väärib karistamist ja millal mitte.
Siin tekib õigusriigi seisukohalt tõsine küsimus.
Karistusõiguses ei saa tekkida tunnet ega põhimõtet, et osa rikkumisi karistatakse ja osa jäetakse tähelepanuta lihtsalt seetõttu, et ametkond peab seda parasjagu otstarbekaks. Õiguskindlus ja võrdne kohtlemine eeldavad, et riigi tegevus väärteomenetluse kontekstis oleks läbipaistev, kontrollitav ja etteaimatav. Kui süsteem muutub liiga subjektiivselt kaalutluslikuks, tekib paratamatult küsimus: kes otsustab, milline rikkuja on „oluline“ ja milline mitte?
PPA uus lähenemine liigub ohtlikult lähedale olukorrale, kus rikkumiste menetlemine sõltub järjest enam ametkondlikust sisepoliitikast ja isikutest kes andmetega tegelevad, mitte selgest õiguslikust raamistikust. Selline suund võib kahjustada usaldust rohkem kui ükski hoiatusmärk.
Liiklusohutuse eelduseks on liiklusrikkujate tabamine mis oma olemuselt on väärteorikkumised kuid nende rikkumiste võimalikult efektiivne fikseerimine varjatult on omakorda olulisemate seaduse rikkumine. Liiklusjärelevalve peab olema liiklejatele tajutav ja tunnetatav mis ei ole salajase jälgimise laadne tegevus.
Kui mobiilne kiiruskaamera paikneb avalikus ruumis, siis peab selle kasutamine olema liiklejatele selgelt tähistatud. Väide, et hoiatusmärk vähendab kontrolli tõhusust, ei ole õigusriigis piisav argument. Riigi eesmärk ei saa olla „üllatada“ juhte, vaid suunata neid liiklusreegleid järgima.
Samuti ei saa tähelepanuta jätta küsimust, kuidas automaatne kiirusjärelevalve tegelikult toimib. Kiiruskaamera peab olema taadeldud, tehniliselt korras ja seadistatud vastavalt konkreetsele liikluskorraldusele. Kõik mõõtmise aluseks olevad andmed peavad olema säilitatud ning sõltumatult kontrollitavad.
Välistatud peab olema olukord, kus rikkumiste andmeid saab valikuliselt kustutada või menetleda viisil, mida avalikkus kontrollida ei saa. See puudutab võrdselt nii mobiilseid kui statsionaarseid kaameraid.
PPA rõhutab nüüd vajadust „mitte alati karistada kõikide rikkumiste puhul“. Kuid ühiskond peab küsima ka vastupidist küsimust: kas pidev sõnum, et väiksemad rikkumised ei ole enam probleem, ei loo hoopis karistamatuse tunnet? Liikluskultuur ei kujune üksnes suurte rikkumiste kaudu. Sageli algab hoolimatus just väikestest normide eiramistest, mis ajapikku muutuvad tavapäraseks ja rikkumistega hakatakse kompama järelevalve võimekuse piire.
Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et kõige ohtlikumad ja teadlikumad rikkujad oskavad automaatkontrolli sageli vältida. Kaamerasse jääb enamasti juhuslik või tähelepanematu juht, mitte tingimata sihilik rikkuja või agressiivne liikleja.
See seab küsimärgi alla väite, kas märgistamata mobiilsed kaamerad on kõige tõhusam viis liiklusohutuse tagamiseks või on eesmärk trahviraha?
Arvestades tänast olukorda ja ühiskonnas liikluskultuuri ning liiklusohutuse tajumist ja tunnetamist on vaja liiklusjärelevalve põhimõtteid muuta. See ei ole kindlasti varjatult liiklusrikkujate tuvastamine vaid need on eluliselt ja õiguslikult hoopis teised põhimõtted kuid mida tänased õigustatud ja kohustatud isikud ei ole välja toonud ja see on probleem omaette.
Võib aru saada, et PPA soovib säilitada enda monopoolset jõustruktuuri seisust soovides seda muuhulgas teha oma korrakaitseliste tegevuse ja mõtete salajases hoidmisega kui see suund ei ole enam jätkusuutlik, et tagada liiklusohutus kui ka avalik kord. Usun, et kaasaja trendidele vastavate õigete meetmete rakendamine aitab oluliselt liikluskultuuri parandada ja liikluses null tolerantsi poole liikuda.
Kas õigustatud ja kohustatud isikud ei ole ühiskonna muutustega kohanenud ja see on põhjuseks, miks ei ole tehtud ajakohaseid ettepanekuid?
Õigusriigi ja jõustruktuuri tugevus ei seisne selles, kui efektiivselt suudetakse rikkumisi varjatult fikseerida ja isikute tegevust jälgida vaid õigusriigi tugevus seisneb selles, et jõustruktuurid ise tagavad läbipaistvuse ning kasutavad võrdsuse ja õiguspärase menetluse põhimõtteid sama rangelt, nagu seda oma kodanikelt eeldatakse.
Avaldaja: Eesti Politsei Kutseühing, juhatuse liige Aare Siir