Eesti liigub kiiresti digitaalse riigi suunas, kuid sama kiiresti kasvab ka küsimus: kes kontrollib neid, kes kontrollivad andmeid? Jälitustegevuse, sideandmete, kaamerasüsteemide ja pealtkuulamise puhul ei ole suurim oht enam ainult info kogumine ise, vaid see, kuidas ja kelle poolt seda infot kasutatakse.
Praegune süsteem tugineb suuresti inimlikule menetlusele. Uurijad, ametnikud ja teised menetlusosalised puutuvad paratamatult kokku ka sellise infoga, mis ei ole konkreetse uurimise seisukohalt vajalik. Telefonikõned, liikumisandmed ja videosalvestused sisaldavad sageli inimese kõige isiklikumat elu: terviseprobleeme, peresuhteid, majanduslikku olukorda või poliitilisi vaateid. Isegi kui seadus keelab selle info kuritarvitamise, ei saa kunagi täielikult välistada inimlikku huvi, uudishimu või omakasu.
Just siin võiks tehnoloogia olla lahenduse osa, mitte ainult probleem. Tehisintellekti abil oleks võimalik luua süsteem, kus uurimisasutus ei pääsekski ligi kogu toormaterjalile. AI võiks töödelda andmeid rangelt kohtuloa piirides, vastata ainult eelnevalt määratud küsimustele ning kustutada automaatselt kogu kõrvalise info. Kõik päringud, ligipääsud ja otsused jääksid kontrollitava jäljena süsteemi alles.
Selline mudel ei eemaldaks vajadust inimliku järelevalve järele, kuid vähendaks oluliselt võimalust, et tundlikku infot kasutatakse kõrvalistel eesmärkidel. Samuti looks see tugevama kaitse süütutele inimestele, kelle andmed satuvad menetlusse vaid juhuslikult.
Õigusriigi tugevus ei seisne selles, kui palju infot riik suudab koguda, vaid selles, kui hästi suudab ta piirata iseenda võimu. Kui tehnoloogia võimaldab täpsemat, läbipaistvamat ja kontrollitavamat menetlust, siis peaks demokraatlik riik seda võimalust kasutama eelkõige kodanike õiguste kaitseks, mitte mugavamaks jälgimiseks.
Avaldab: Eesti Politsei Kutseühing