- Vabariigi Presidendile Alar Karis selgitustaotlus
Eesti Politsei Kutseühing
Lugupeetud Eesti Vabariigi President Alar Karis
Juhtkiri
Tundub, et Eesti riik on nagu eraomand mille ametiasutustele ja ettevõtetele on võrreldes erasektori äriühingutega võimaldatud soodustusi ja – erikohtlemist kuid vaatamata halbadele otsustele keegi ei vastuta ja maksumaksjad maksavad niikuinii kõik kinni.
Selliselt on küsitav, kas õigustatud ja kohustatud riigi juhtametnikud teevad oma tööd ikkagi „Eesti Vabariigi nimel“ sest ei selgu miks asju just nii korraldatakse.
Eesti Riigis on tekkinud olukord, kus demokraatlik ühiskonnakorraldus on muutunud sest väikese toetusega inimeste grupil on võimaldatud juhtida ühiskonna enamust.
Lugupeetud Vabariigi President peaks saama teha otsuse ja peaks leidma võimalused kuidas välja kuulutada erakorralised valimised sest seniselt jätkates toimub pöördumatu ühiskonna lõhestamine.
Saan aru, et riiki ja riigiasutusi on koondunud juhtima omavahel tuttavad ja erinevas suhtluses olevad inimesed ja kasutama on hakanud sellist sõnaseadmist mida kõrvalseisjad ja tavainimesed ei mõista.
Kas paljastub saladus, miks paljudele avaliku sektori dokumentidele pannakse „AK“ märge?
Eluliselt on Vabariigi Valitsuse ning ministeeriumide õigustatud ja kohustatud ametnike paljud ambitsioonid ühiskonna enamusele arusaamatud.
Mis mõtet on praegu ehitada tuulikuid kui sellega paneme ennast sõltuma ilmastikuoludest ning kas saame aru kuidas ja kuhu toetusraha liigub?
E – riigi IT rakenduste osas ei ole näiteks teada, kui palju on ühiskonnas inimesi kes üldse soovivad paljusid ambitsioonikaid E – riigi rakendusi kasutada või kui palju see või teine rakendus maksma läks või kui palju edaspidi rakenduse töös hoidmine ja turvamine maksab.
Mõistetav on, et iga inimene soovib varjata iseenda puuduseid ja eksimusi ning ka teatud otsuseid soovitakse varjata ja selliselt peidetakse ennast „AK“ märke taha. Avalikult on räägitud, et ametnikud soovivad enda tegevuse varjamiseks seadusest tulenevat otsest õigus.
Tänane ametkondade mentaliteet on, et ise algatan, ise viin läbi, ise kujundan tulemuse, ise kontrollin ja ise annan tagasisidet.
Piinlik on teada saada, et kedagi või mõnda ametiasutust pigem usaldatakse kui päriselt usaldatakse.
Teen ettepaneku, et kogu avaliku sektori kontroll peab olema Riigikontrolli hallata ja sellega tagatakse, et ka juhttasandi üle toimuks erapooletu ja objektiivne kontroll.
Inimesed kes väidavad, et politsei, prokuratuuri ja kohtu tegevusse sekkuda ei tohi on õige kuid see on siiski poolik tõde sest lõppenud asjade osas järelkontroll ei ole sekkumine vaid see on õigusriigis õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete tagamise realiseerimine, mis distsiplineerib otsustajate käitumist ja südametunnistust.
Seadusandlus, kus Eesti Vabariigi nimel tegutsejad või otsustajad tohivad iseenda nn. rikkumisi ise kontrollida või menetleda, on viinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte toimimise osas kahtlevale seisukohale.
Eestis on palju inimesi, keda peetakse mingil alal eksperdiks. Kuidas saadakse eksperdiks, kas ametikohale nimetamisega?
Kõikide inimeste ja ka eksperdiks olemise võimekus sõltub eelkõike inimese loomulikust võimest ja – andest ning sellest mida kogu saadud info ja teadmisega edasi teeb ning kogumis loeb, et kui suutlik ollakse info töötlemisel sest sellest sõltub edasine teadmine millest lähtuvalt tehakse otsuseid.
Senini on arusaamatu miks Euroopa Liit ise ei soovinud olla Venemaa ja Ukraina läbirääkimiste vahendaja ning selle asemel otsustati katkestada Venemaaga kõik suhtlemistasandid.
Sarnaselt on Eestis, et kui poliitiliselt mõni partei ei meeldi või isik on vastumeelne siis temaga koostöö välistatakse ja tema suhtes võetakse eirav suhtumine ning inimest asutakse välistama.
Riigikogusse valitud erakondade osas tähendab see seda, et kui välistatakse mõne erakonnaga koostöö siis tühistatakse ka mingi osa ühiskonnaliikmetest.
Kõik teavad seda, et ka muuhulgas juhival ametikohal enam kui viis aastat töötanud inimene on ennast oma ametikohal ammendanud ja samal või sarnasel ametikohal jätkamiseks vajatakse kõrvalist abi. Abiks ei ole see, et isik roteeritakse teisele sarnasele ametikohale.
Tänase praktika kohaselt palgatakse sellise inimese kõrvale abiline või nõunik mis kogumis koormab eelarvet.
Kas tuleb pidada õigeks või valeks, et juhtivatele ametikohtadele nimetatakse inimesi liiga noorelt?
Näiteks, perekonnas tähendab see seda, et lapsed ütlevad mida vanemad tegema peavad ja noorimad otsustavad perekonna rahaasjade üle.
Avaldan ülaltoodu põhjal enda seisukoha, et Avalikus teenistuses on kujunenud juhtivatel ametikohtadel töötavate inimeste ühendus kes on iseenda heaolu tagamiseks moodustanud tugeva ringkaitse.
Avaliku sektori õigustatud ja kohustatud ametikohtade inimeste vastutusega seotud võimalused on sisuliselt elimineeritud mis on eelduseks lohakusele, ükskõiksusele ja subjektiivsetele tegevustele mis tekitab ebakompetentsust ja ülbust. Avaliku teenistuse seadus on oma ajale jalgu jäänud ja ole märgata, et keegi selle osas küsimusi esitaks.
Toon alljärgnevalt näiteid avalikuses kajastatud probleemsetest teemadest:
1.Liikluskultuur ja liiklusohutus.
Sellega on nii, et ega punktisüsteem asju paremaks ei muuda või ega mustade kaartide saatmine liikluskultuuri ei paranda või ega liikluskorraldusega ülepingutamine midagi muutnud ei ole. Möönan teiste riikide kogemusest, et maanteedel saab kiiruseületamise kontrolli alla keskmise kiiruse mõõtmisega.
Kogumis tuleb seda teemat palju laiemalt käsitleda ja selleks tuleb hakata kastist välja mõtlema.
Ma palun vabandust kõikide tublide ametnike ees, kui väidan, et paljud tänased juhtide ametikohtade õigustatud ja kohustatud ametnikud kellest sõltub liiklusohutuse küsimuste tagamine ja lahendamine ei ole midagi asjalikku teha suutnud. sest nad on ennast ammendanud ja on nn. läbipõlenud. Nende jätkamine oma ametikohtadel on raharaisk ja on seda olnud ilmselt juba mitmed aastad.
Kas ma olen ülekohtune kui soovin, et sellised inimesed oma ametikohtadel peaksid viimase viie aasta eest saadud töötasust riigile poole tagasi maksma?
Olen nõus avalikult ametkondade õigustatud ja kohustatud inimestega sellel teemal debatti pidama ja kui selgub, et minu kriitika ei ole asjakohane siis olen valmis avalikult nende ees vabandama. Vastupidisel juhul peavad need ametnikud võtma vastutuse.
Olen kindel, et selle teema osas suudan välja pakkuda lahendusi mis tegelikult ka aitavad olukoda parandada kuid mida tänased õigustatud ja kohustatud ametnikud ei ole avalikult välja pakkunud.
2.Narkoteema.
Selle teema lahendamise küsimused tunduvad olema tänaste õigustatud ja kohustatud ametnike selgituse kohaselt nii probleemsed ning pigem on mindud seda teed, et tarvitajaid tuleb rohkem teavitada ja ravida ning mitte vastutama panna mis on sisuliselt toimuva legaliseerimine kuid samas ei soovitakse senistel põhimõtetel tegevusi jätkata.
Kõik me ilmselt teame mis on narkoteema ja narkokaubanduse A ja O.
Ka seda teemat tuleb lahendada kastist välja mõeldes.
Narkoteema on nii rahvusvaheline kui ka siseriiklik probleem millele on nii pooldajaid kui ka vastuseisjaid. Mis on siis Eesti poliitiline eesmärk, kas legaliseerida või mitte või siis natuke legaliseerida ja natuke mitte?
Kui oleme nõus sellega, et narkoteema tuleb võtta kontrolli alla, siis on selleks ka lahendused.
Kui ollakse nõus sellega, et narkoteemat tuleb keelata ja ohjeldada ning natuke ikkagi lubada, siis see peegeldab tänast olukorda ja tegevusi mille peale kulutatakse väga palju erinevat ressurssi.
Eesti võiks selle probleemi lahendamisel olla uuenduslik ja innovaatiline aga selle asemel seisame tänases mullis ja pole aru saada kas narkoteema on siis OK või ei ole OK või siis pigem on OK või pigem ei ole OK.
Siiani pole aru saada millise tulemuseni meie vastutavate ametkondade esindajad oma tegevusega jõuda soovivad või millist infot tegelikult teatakse ja millist infot ei jagata.
Avalikud uuringud näitavad kui palju narkot või muid sõltuvusaineid Eestis tarvitatakse aga jäetakse saladuseks kes need tarvitajad on ja kas nende seas on ka avaliku sektori pintsaklipslased või erasektori edukad inimesed või nn. tähtsate inimeste lapsed.
Vabandan nende ees kes kuuluvad nimetatud isikute hulka kuid narkot või sellega seotud sõltuvusaineid ei tarvita kuid ma ei mõtle siin pelgalt vahelejäämist vaid tegelikku elu-olu.
Olen alati pooldanud, et usalduse, õige või vale väljaselgitamise küsimusi tuleks lahendada valedetektori alla olles.
Olen nõus avalikult ametkondade õigustaud ja kohustatud inimestega narkoteemal debatti pidama ja kui selgub, et minu kriitika ei ole asjakohane siis olen valmis avalikult vabandama. Vastupidisel juhul peavad need inimesed vastutuse võtma.
Olen kindel, et selle teema osas suudan välja pakkuda lahendusi mis tegelikult ka aitavad olukoda parandada kuid mida tänased õigustatud ja kohustatud juhtivad ametnikud ei ole avalikult välja pakkunud.
Ootan asjakohast tagasisidet.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige
Aare Siir
Õigusteaduse magister
Mida vastas President?
Võibolla ei saanudki President selle selgitustaotlusega tutvuda ja kõik tehti tema eest ära? Mine tea, kuidas asjad korraldatud on.
Kõigile edu ja äraelamist